Me ei tea, kas viibime unes või mitte. Inimene tunnistatakse magavaks, kui ta tunneb üksnes meie maailma, kuna isegi meie maailmas me kõike omandame võrdluses: valgus-pimedus, magus-kibe – kõike vaid võrreldes, vastandades, kahe erineva tunnetuse kokkupõrkes. Ja nende piiril me tunnetamegi. Me ei saa tunnetada ainult ühte ilma teiseta.
Seni, kuini me pole tunnetanud teist maailma peale meie oma, ei suuda me tegelikult teada saada, kas me eksisteerime reaalselt või viibime me tõepoolest mingis magavas olekus, nagu kuutõbine, ja on arusaamatu – kas me elame või magame.
Alles siis kui me ärkame, siis mõistame, et magasime. Selleks on meil vaja usta maailmatunnetuse teisele tasemele, teistele mõõdetele, ja neid vastandades mõista, et neist kumbki pole täiuslik. Aga just vastandamise ja sidumise käigus me leiame oma tõelise eksistentsi.
